Saturday, December 5, 2009

Minu tütrele!

Ma näen Sinu hingevalu ja tea, et elan seda läbi koos Sinuga. Praku oleme mõlemad "elu" käest räsida saanud. Pehmelt öeldud, nagu lausub Maria Mirjam.
Tahan Sulle öelda, et oled üks, ainus ja nii eriline maailmas. Minust (pean ennast ninakalt autoriks) sündinud IME!!!
Vaatan hämmeldunult Sinu kauneid silmi, sügavalt mõtlike silmi, mis peaksid olema võimastest lapsepõlve-aastatest muretud. Aga, on kohutavalt täiskasvanulikud. Anna palun mulle andeks, et läbi oma südamevalu ei osanud hoida Sind lapsepõlve õnnelikul maal, et pidid üle öö ärkama tühjuses ja omi raskeid rännakuid alustama.
Nii nagu Sinu õedki. Aita mul taas jalule tõusta, et tugevalt ja õrnalt teid seitset hoida ja kaitsta. Anna mulle andeks need 2 pikka aastat, mil ma nii väga ihkasin olla Sinu kõrval, aga ei osanud. Anna mulle andeks, et pidasin oma tähelepanu vääriliseks seda, kes polnud muud, kui enesearmastaja-ma ei näinud teid, tirtsud, tema kõrval. Kui nägingi, siis ihkasin ma tema tähelepanu.
MA NÜÜD PÜÜAN, TAHAN, SOOVIN olla lahtise pilguga, et märgata Sinu meeleolu virvendusi, et enesesse salvestada seda koosolemiseks antud aega.
Oled jaaniusse otsimas. Aitäh, et võtsid Miia kaasa. Olen mõtteis teiega, tahan olla reaalselt. Kodused toimetused röövisid mind enesele:)
Minu kaunitar, tea, et oled olnud minuga ka siis, kui olen eemal. Mõtlen Sinust ja õdedest. Aga ma ei saa teid igavesti enese külge köita. Kord lähete te lõplikult oma rada ja annate oma lastele edasi kogu HEA, mis on saadud lapsepõlvest.

Näen Sind ikka ja jälle istumas diivanil, niit nõelaga pisikeste, pehmete sõrmede vahel ja hoolega tikkimisriide ruute lugemas. Sellisena oled minu meeltes igavesti. Aegajalt nina krimpsutades ja tukka silmilt puhudes...

Emme

25. juuni 2009
Vaarikul