Hei Sina seal!

Eile õhtul lõpetasin järjekordse raamatu lugemise. Noorteromaan "Jäätunud võõras". Õudsalt mõnus raamat... Teismelistele. Suurematele on titekas... Väga mõtlema pani... Ja tänu sellele on mingid kahtlased unenäod ka. Ühes unenäos reipis mingi vanamutt kassipoegi ja ma lõin Sikilt poisi üle. Suht hea. Aga see teine osa oli hästi armas :D Järjekordses unenäos olime porta2 jures. Matu leidis mingi tibi, kes ostis talle emoriided ja ta kandis neid... Suht kahtlane. Ja siis tuli Mihkel sinna ja pani mulle teki ümber. Ja siis tuli keegi Andrus (üks peategelasi raamatus) ja kallistas mind kõvasti... ei jaga eriti... Segi.
Pole üliamu blogisse midagi kirjutanud...
Ja täna õhtul lendame perega Bulgaariasse... Nädala veedame seal. Golden Sands linnas. Neljatärni hotellis. Kahe suure basseiniga. Ja liivarand on 300 m kaugusel. Mõnus puhkus ja pruunistamine enne kooli minekut.
29. august jõuame tagasi. 31 . august lähen arsti juurde ( tervis pole kõige paremas korras ) ja 31 õhtul viib emme mu Särkasse ühikasse... 1. september kell poolkümme on aktus... uus kool, uues inimesed... nii põnev. Aga kardan jubedalt. Kellyle rääkisin, et mulle ei meeldi võõraste inimestega lampi suhtlema hakata... Nagu Soometsa Suveakadeemias... sellest kirjutan kunagi hiljem. Praegu ei viitsi ja kohe tuleb pool suguvõa meile sööma, kuna mamma on haiglas ja ei saa neile süüa teha.
Tagasi tulles kirjutan reisimuljetest ka :)

Mel.

Kui midagi lisada ei oska...

Lage mõttelend...

Mina...

See tühipaljas olemise salapära
mis minuni jõuda ei soovi
see läheb mööda, minu juurest ära
nii lihtsalt olen ning olla proovin
mõtetutest mõtetest ääreni täis
unistused, lootused annavad ju jõudu
rõõmus, energiline teistele ma näin
kuid sisimas nii vaikne ja nõutu
ei taha paista see, kes ma tegelikult pole
see naerupallist rõõmus inimene
tahan nutta nagu teised
olla õnnetu-omaette
tihti unistan ma end
teistel hea peab ju olema
see tühjustunne-lage mõttelend
ei ole loll, ei ennast häbista
olen lihtsalt see, kes on ja jääb
endaks, kuid samas olen keegi
kes ta tegelikult pole
või äkki nii see peabki olema
mitte keegi ei ole ju täiuslik

So why did you smile me only yesterday...

Only few words...
Pole midagi eriti öelda.
Aga...
Arvan, et teiste üle on kohutavalt ebaõiglane nalja teha. So what, et keegi kellegile meeldib. Kui see inimene seda ise ka teab, et ta kellegile meeldib, miks peab siis just sellele inimesele haiget tegema, kellele ta meeldib. Unfear minumeelest.

Bye.

Too crushed...

Oeh.. Tere siis lõpuks. Kes iganes mu postitusi ka ei loeks. Sorry, et nii ammu kirjutanud ei ole :(
Aga jhtus nii, et mu koer näris nädala alul neti juhtme läbi, ja uut ei ole ostetud. Seega ei saa ma arvutisse. Hetkel olen Matu juures. Kriban siis vahelduseks midagi. Ja samas on see ka ainuke koht, kuhu saan põgeneda, kui peaks olema vajadus seda teha. Ja just praegu see ongi.
Millest siis alustada? Ma ei mäletagi, kuidas nädal möödus. Eilne õhtu tampis mu nii ära, et ei suuda muust mõelda, kui sellest, et tahaks ära.
Nädal oli tegelikult üsna masendav. Naerda polnud tuju. Naerev Melli on üldse suskil ära. Ei tulegi vist tagasi. Crushed...
Üritasin Matule seletada, mis olukord "kodus" on, aga ta ei saa aru ja ütles vaid, et ma ei ole ainuke, kellel sellised asjad toimuvad. Fukk, kui lohtav. :(
Tulin eile õhtul koeraga väljas, olin muide väga heas tujus. Isa oli köögis ja käratas: "Mis sul viga on?" Vastasin, et mis tal hakkas. Ma polnud ju midagi öelnud, see hakkab lihtsalt paukuma. Siis ütles, et olen viimastel päevadel olnud nii turtsakas ja plärtsunud. (Like he cares) Läksin oma tuppa, narisse. Hakkasin joonistama.
Siis ta hüüdis mõne aja pärast, et ma läheks tema juurde. Ütlesin, et ei lähe, aga seda ta ei kuulnud. Siis karjus uuesti, et tema juurde läheksin. Ütlesin kõvemini, et ei lähe. Siis Kaisa röökis teisest toast:"MIDAA???" (ta oli muideks täis, käisid ju issiga sõprade juures TÖÖASJU ajamas. Teadagi mida. Mahl ja viin kuuluvad sinna ka)
Siis tuli isa tagant toast marssides meie toa ukse peale ja hakkas kobisema. Ma ei teinud tast väljagi. Joonistasin edasi. See pidas mingi tund aega toa ukse peal monoloogi. Vahepeal julges Kaisa paukuda, et ma võin nüüd emale sõnumi saata. (üldse ei vihjanud ju)
Sel hetkel viskas üle ja tahtsin tõesti emale helistada, et ta mulle järgi tuleks...
Peded pisarad jooksid. Aga ma ei helistanud emale. Ma ei saanud Päkale haiget teha. Et jälle ära lähen. Kaks aastat tagasi alles jätsin ta ju.
Hommikupoole rääkisime sellest temaga. Ütles, et lepib sellega, kui olen nii otsustanud. Naljaviluks küsis veel, et kas tavõib sirgendaja endale võtta, kui ära lähen. Lubasin tal seda teha.
Ta lubas (nunnu õena) kogu päeva Pätut vaadata, et saaksin siia (Matu juurde) tulla. Kodust eeemale. Kuigi see ei ole eriti paremaks midagi muutnud. Lollu ei saa ju aru, kui midagi üritan seletada. Kahjuks.
Enivei, nagu ema ütles, : "Nad söövad su sealt välja!" Ma ei uskunud teda alguses. Aga nii see on. Need kaks tõbrast on oma eesmärgile õige lähedale jõudnud.
Kui ma tõesti ära läheb, siis hakkab mul kõige kahjum Simmost :( Minu venna... Ta ei peaks selle kõige vahel olema ju :(
Sven ei ole ka msnis. Temaga ei ole saanud üle nädala rääkida :(
Iskoga õnneks praegu saan. Üks mõistlik inimene vähemalt. Olen talle tänu võlgu.

Rõõmsatest asjadest praegu ei kirjuta. Neid küll on pisut, aga ma ei saa nendest nii sita tujuga kirjutada.

Ja sorry Brit, et glögiõhtu reedel ära jäi. Nagu Sa võid aru saada, ei ole meil netti ja mul on kõneaeg ka otsas. Palun vabandust.

ÄRA TAHAN!!!




Melika.