Nii palju siis sellest kuradi vastuvõtust...

Eile õhtul kell 7 läbimärjana ühikasse jõudes ja komale seletades, et ma tulin praktikalt, oli tuju nii sitt, kui sitt annab olla.
Tuppa jõudes viskasin märjad riided nutsu põrandale, panin kuivad selga ja pugesin teki alla. Rääkisin Bõnna ja Tarmoga. Bõnna suutis mu tuju oma jutuga parandada ja andis hulgaliselt häid ideid edaspidiseks ;)
Kella kümne paiku saime mu ühika ees Tarmoga kokku, rääkisime juttu ja laenasin talle raha, et tüüp saaks Paidesse minna. ;)
Hea on temga rääkida. Komasid polnud kummaski ühikas. Jalutasid koos õues. Kui Tarmo ära läks, sain kalli ka :) Hästi, hästi armas poiss on!
Mingi peale 12 läksin magama. Vastik oli olla ja tuju oli nii jube, et ise ka ei usu. Mõni inimene kohe ei saa aru, et tunnetega ei ole ilus mängida :( Kahju temast. Mis teha, kui mõistus vanusele järgi ei jõua.
Kella nelja paiku öösel läksin peldikusse vett jooma. Olin ainue tüdruk ühikas. Suht tore oli siis koridoris kolmandal (minu korrus) korrusel samme kuulda, teades, et komal on ammu luugid kinni. Ei, hästi. Panin siis boksi tule põlema ja üritasin vetsu kraanist hästi külma vett saada, mis mul muidugi ei õnnestunud. Lasksid pudeli vett täis ja pugesin voodisse. Jõin ja passisin natuke arvutis. Ja jäin uuesti magama. Aa, ja akna tegin ka lahti. Vahepeal käisid mingid kohalikud ja Türi-Alliku noored poiste ühika ees, ise olles täiesti umbjoobes, lubasid kõik poisid sodiks peksta. väga positiivsem. Meie koma lubati ka läbi tõmmata. Õnneks polnud poiste ühikas ühtegi poissi. Uinusin.
Kell 7:45 helises telefon ja pidin ärkama. Pakkisin asjad kokku, kühveldasin mustad riided seljakotti, koristasin tuba, tegin end korda, otsisin üles ammu Ainole tagasi lubatud anda raamtu ja passisin jälle arvutis. Kell 8:50 hakkasin bussi peale minema. Buss jäi mingi 10 minutit hiljaks. Bussijuht oli ka mingi kõbi.
Kogu tee Säreverest Alustesse kuulasin Keri Hilsoni - I Like'i. Tuletab A-d meelde. :(
Emme oli mul Alustes vastas. Esimene kord, kui koos autos sõidame, ei olnud meil millestki rääkida. Mõtlesin omi mõtteid ja millestki välja ei teinud.
Kella 11 paiku läksime Aino ja Reinuga papale appi puid laduma, mis oli omaette ooper. Suutsin Papa ja Reinu peale nii vihaseks saada, et mõtelsin, et kui nad kohe suud kinni ei pane, virutan ma neile mõlemile puuhalud kurku kinni. voh.
Kell poolkaks või midagi sellist sõitsime kõik üles löödutena kodust välja. Päka ka oli meiega. Läksime viisime mammale tordi ja palju roose. See oli armas.:)
Ja siis edasi põrutasime Tallinna poole. Olime kutsutud ju prseidendi vastuvõtule ja suurele sellele eelnevale kontserdile. Kõik oli tore ja hea. Aga umbes 40 km enne Tallinnasse jõudmist läks puruks nii kenekarihm, kui ka selle juurde kuuluv laager. SUHT PUTSIS OLI OLLA JU.
Nojah . Leppisime sellega, et me Tallinnasse ei jõua. Edasine mõte oli vaid kõigile, et auto kuidagi tööe saaks ja saaks tagasi sõita, et läbi lipsata tee peale jäävast Kati burgeriputkast. JESS. Kuidagimoodi , pärast korduvaid üritusi autot tööle saada, ja korduvaid autolükkamisi saime selle kronu käima. Ja siis saime burksi. Burksiputka oli täis joobes onusid, kes ilgelt üritasid meiega rääkida. Naersime kõveraks ennast. Üks käperdas Aino perset. Eriti haige.
Edasine tee kodu poole läks 10-minuti kaupa. Lükkasime ---> sõitsime ---> jahutasime autot. Ja sedasi kuni libatseni välja, ehk siis umbes 50 kilomeetrit, või enam. Nii jube. Ilusate pidukleitide ja kõrgete konstega. Ei, mönus. Kõik oli nii super.
Libatses haakis Vandli Enn meid sappa ja viis koju. Nad olid Mardiga tulnud just kuskilt vöistlustelt. Mart söidab ju krossi.
Nojah..ja nüüd ma vaatan telekast emadepäeva kontserdi, räägin Martini ja Bönnaga ja varsti lähen Pätuga õue... Tuju on sitt.
Olge mõnusad.