Täna on 16. päev vabana. Väga harjumatu ja tühi tunne. Koguaeg ootad, et keegi helistaks või kirjutaks või saadaks sõnumeid... ainsad sõnumid, mis saabuvad, ütlevad, et kontosaldo vähenes ja kõneaeg saab kohe otsa. Mitte ühtegi armsat sõnumit, nagu olin harjunud saama. Nii raske on kõigega järsku üksi hakkama saada...
Ja nüüd on mul totaalne masendus. Ma ei saa ega hakkagi kunagi poistest aru saama. Kuidas saab käia kellegagi, kellega jututeemat pole? Kellel on lihtsalt välimus?
Ja tean ju, et esmamulje on alati kõige tähtsam. Ilmselt mul polegi selle pärast kedagi, et mul on ainult iseloom... kuna välimus puudub, siis ei ole kellelgi huvi tühja-tähja pärast sisemust uurima hakata. Ja need, kes mind teavad, võtavad mind kui lihtsalt väga head sõpra, kes alati olemas on ja kelle õlal on hea nutta. Millal keegi märkab, et ka mina vajan kedagi?
No ja johhaidiii, mis suhe saab olla nukuga? Ma lihtsalt ei saa aru :( Ei hakkagi saama...
Püüa mu pisaraid, muuta nad naeruks sa oskad...
Tean, et kusagil seal oled mu jaoks olemas... aita mul end leida!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment