Sunday, February 22, 2009

Too crushed...

Oeh.. Tere siis lõpuks. Kes iganes mu postitusi ka ei loeks. Sorry, et nii ammu kirjutanud ei ole :(
Aga jhtus nii, et mu koer näris nädala alul neti juhtme läbi, ja uut ei ole ostetud. Seega ei saa ma arvutisse. Hetkel olen Matu juures. Kriban siis vahelduseks midagi. Ja samas on see ka ainuke koht, kuhu saan põgeneda, kui peaks olema vajadus seda teha. Ja just praegu see ongi.
Millest siis alustada? Ma ei mäletagi, kuidas nädal möödus. Eilne õhtu tampis mu nii ära, et ei suuda muust mõelda, kui sellest, et tahaks ära.
Nädal oli tegelikult üsna masendav. Naerda polnud tuju. Naerev Melli on üldse suskil ära. Ei tulegi vist tagasi. Crushed...
Üritasin Matule seletada, mis olukord "kodus" on, aga ta ei saa aru ja ütles vaid, et ma ei ole ainuke, kellel sellised asjad toimuvad. Fukk, kui lohtav. :(
Tulin eile õhtul koeraga väljas, olin muide väga heas tujus. Isa oli köögis ja käratas: "Mis sul viga on?" Vastasin, et mis tal hakkas. Ma polnud ju midagi öelnud, see hakkab lihtsalt paukuma. Siis ütles, et olen viimastel päevadel olnud nii turtsakas ja plärtsunud. (Like he cares) Läksin oma tuppa, narisse. Hakkasin joonistama.
Siis ta hüüdis mõne aja pärast, et ma läheks tema juurde. Ütlesin, et ei lähe, aga seda ta ei kuulnud. Siis karjus uuesti, et tema juurde läheksin. Ütlesin kõvemini, et ei lähe. Siis Kaisa röökis teisest toast:"MIDAA???" (ta oli muideks täis, käisid ju issiga sõprade juures TÖÖASJU ajamas. Teadagi mida. Mahl ja viin kuuluvad sinna ka)
Siis tuli isa tagant toast marssides meie toa ukse peale ja hakkas kobisema. Ma ei teinud tast väljagi. Joonistasin edasi. See pidas mingi tund aega toa ukse peal monoloogi. Vahepeal julges Kaisa paukuda, et ma võin nüüd emale sõnumi saata. (üldse ei vihjanud ju)
Sel hetkel viskas üle ja tahtsin tõesti emale helistada, et ta mulle järgi tuleks...
Peded pisarad jooksid. Aga ma ei helistanud emale. Ma ei saanud Päkale haiget teha. Et jälle ära lähen. Kaks aastat tagasi alles jätsin ta ju.
Hommikupoole rääkisime sellest temaga. Ütles, et lepib sellega, kui olen nii otsustanud. Naljaviluks küsis veel, et kas tavõib sirgendaja endale võtta, kui ära lähen. Lubasin tal seda teha.
Ta lubas (nunnu õena) kogu päeva Pätut vaadata, et saaksin siia (Matu juurde) tulla. Kodust eeemale. Kuigi see ei ole eriti paremaks midagi muutnud. Lollu ei saa ju aru, kui midagi üritan seletada. Kahjuks.
Enivei, nagu ema ütles, : "Nad söövad su sealt välja!" Ma ei uskunud teda alguses. Aga nii see on. Need kaks tõbrast on oma eesmärgile õige lähedale jõudnud.
Kui ma tõesti ära läheb, siis hakkab mul kõige kahjum Simmost :( Minu venna... Ta ei peaks selle kõige vahel olema ju :(
Sven ei ole ka msnis. Temaga ei ole saanud üle nädala rääkida :(
Iskoga õnneks praegu saan. Üks mõistlik inimene vähemalt. Olen talle tänu võlgu.

Rõõmsatest asjadest praegu ei kirjuta. Neid küll on pisut, aga ma ei saa nendest nii sita tujuga kirjutada.

Ja sorry Brit, et glögiõhtu reedel ära jäi. Nagu Sa võid aru saada, ei ole meil netti ja mul on kõneaeg ka otsas. Palun vabandust.

ÄRA TAHAN!!!




Melika.

2 comments:

Kikz said...

utzanunnu. kahju, et matust sulle erilist toetajat pole :(.
kusjuures, ma tean mida sa tunned.
Um, neil päka vastu pole midagi vms? Lihtsalt tõmblevad ainult sinu kalllal? *imelikfeis*

Scrat said...

Imelikud inimesed tõesti.. Nagu neil ei oleks midagi targemat teha..